puista hinge,
sõnadena.
kraabi jäägid,
ja järjesta.

mis viidingut vaevas,
see oli võigas.
kolekaunis valu,
hinge kriipis.

öö on pime,
täis valgust.
ei mõista,
ei tea.

palju kauneid viirastusi,
ammendasid end.
laias ilmas leidus neid,
uimaste ja erksatena,
nukrate ja rõõmsatena.

ainult üks neist vaikis,
ihaldas vaikust.
taevasinises voodilinas,
ainult inglilaulu hümises.

mustreid mitmeid,
ilmekas vaid mõni neist.
norgu pead ei lasknud,
doonau kallas kaunis ootamas.

mustikakarva karvatuust,
kes ei olnud lihast ja luust,
ega kirsipuust,
ei sõnagi väljunud ta suust,
ei teinud välja ta tähtedest ja kuust,
ega millestki muust,
vaid silmas oma maasikavärvi juust.

leevike kaotas pesa,
ei leidnud seda.
mitte keegi,
ei tundnud teda.

kukkuda oli valus,
peale kõike seda,
mida ta talus.
kuid tiivad tal,
iidses metsasalus,
ei kadunud.
kätt ta palus,
selle andis.

elu on ilus,
ära usu muusse,
peale ilu.

kui aga,
värve ei näe,
hakkab hingel vilu.

Keha, mis valmind',
tossust ja tuhast.
Kõnnid ringi,
otsid kohta puhast.

Nime Sul,
keegi ei mäleta.
Sinu nägu,
näha ei taheta.

Teadmine Sinust,
hoiab hirmu teised.
Sügav Su lehk,
tihtipeale reisib.

Mustas rüüs,
koolnu pulm.
Vikat kõrval,
nimi Sul.. Surm.

Kuidas tegutseda,
kui midagi teha ei saa?
Kuidas mõista,
mõistmatut?

Kuidas näha,
nähtamatut?
Kuidas kuulda,
kuuldamatut?

Kuidas tunda,
tundetust?
Kuida öelda,
öeldamatut?

Kõike seda,
mida teha ei saa,
saab teha,
seda kõike.

Kuidas mitte tegutseda,
kui midagi teha saab?
Kuidas mitte mõista,
mõistlikkust?

Kuidas mitte näha,
nähtavat?
Kuidas mitte kuulda,
kuuldavat?

Kuidas mitte tunda,
tundlikkust?
Kuidas mitte öelda,
öeldavat?

Seda kõike,
mida teha saab,
kõike seda,
mida teha ei saa.