Akna juures,
paiknesin.
Varakevadine aeg,
päikesepaiste.

Päikesekiired,
langesid mu käele.
Tundsin suve,
enda südames.

Avasin akna,
tuul sisse puhus.
Jahe õhk,
see paitas mu põske.

Kujuta suvehommikut,

Kus udu veel habras,

Maa kaste alla mattunud,

Õhk kütkestav ja jahe.

Kujuta suvepäeva,

Kus päike säramas taevas,

Kuumus sulatamas merd,

Elu kirevam kui tuli.

Kujuta suveõhtut,

Kus taevas värvides,

Lõke praksub ja leeke lööb,

Ning elu öösse sujub.

Tuikusin metsas,
mitte ükski mure ei vaevand'.
Lamasin sambla seas,
vaatasin pilvist taevast.

Hulpisin maailmameres,
hoovus mind kandis.
Ujusin kalade keskel,
kuniks olin põhjas.

Lendasin taevas,
pilvedest läbi rebisin.
Kukkusin läbi kõige,
murdus viimnegi elu mu sees.

Kui õues sadas lumi,
Väsind’ mu keha oli.
Hing sellel küüsis räsitud,
Mil puudus vaba voli.

Ning ümber oli rõõm,
Seest vaid surnud olin.
Maailm mu eest jooksis,
Kui selle keskele tulin.

Ja vein otsa saand’,
Kõhklemata tekkis janu.
Iga viimne hingetõmme,
Vähendas vähest vastupanu.

Kui taevast kattis pimedus,
Sai minust Saatana lelu.
Aga mis seal salada,
Selline kord on elu.

The razor,
Which dug deeper,
Than any before.

Deeper,
Than any feeling,
Which I adore.

Cutting my skin,
Which now bleeds,
In amounts galore.

Tahan ulpida enda veres,
Uppuda sügavas masendusmeres.
Langeda alla valude taevast,
Põleda lõkke kustumatust vaevast.

Soovin puruneda kui klaas,
Puhuda endast viimane hingeraas.
Kõduneda ühte Eestimaaga,
Lõpetada enda pisarate saaga.

Vajan vihma enda laibal,
Pühika jalgu põrgu vaibal.
Näha hinge hapralt rappumas,
Elu enda ümbert lahkumas.