kord tundsin meest,
taksist ta oli.
sõidusuund,
tema vaba voli.

seljas tal,
nahktagi.
enamasti pea kohal,
autolagi.

ent küsis mult,
kuhu minna.
viipasin suunda,
''ehk sinna''.

küttis pedaali,
kiiruseni sada.
liugles mööda,
asfaltrada.

möödusime,
pargist kahest.
läbi sõitsime,
peenravahest.

ühel hetkel,
foori taga.
küsis mult
''ega sa maga?''

eitasin,
pole ju unes.
muigas ta,
säärast näha oli jumes.

ühel hetkel,
lõppes sõit.
kodus olin,
milline ajavõit.

mulle vaid,
naeratas ta.
''sul tuleb kena õhtu,
minul ka.''

see oli viimane kord,
kui nägin teda.
sest õnnetust pealt,
ma nägin seda.