kui kaminakuma,
sooja ja pehmet õhkab,
leia end siis,
taevalaotuse all.

sest talveõhk,
krõbe ja siid,
su ninasõõrme jõuab,
nohu vapralt sõuab.

suvi ei tea,
oma sooja ja lämbega,
millest ilma jääb -
talveõhtust.

minust sai sina,
sind enda sees näen.
iga kord värinas,
kodust ära minnes.

sa hoiatasid mind,
et hoia end sellest.
kuid ei võtnud kuulda,
kahjuks taas.

vabandust,
et ma kuulda ei võtnud.
kuid miski ütleb,
et parem ongi.

surm kipub alatihti mu ligi,
voolab mu hinges külmavõitu higi.

tuul mööda puhub kui ümbritsev elu,
meelt ei köida reedese õhtu kirgas melu.

kikivarvul tänava otsa end vean,
taaskord tühje plaane endale sean.

puud mu silmis süsimustad varjud,
peaene kallis, miks nii süngelt karjud?

kuulen rakse kaelas ja seljas,
rinnuvalu täna kolmas või neljas.

kreemja sapiga taskuid täidan,
teadmatusest oma maailmas väidan.

ei märka ma empaatiat ja muud,
rahutult uinun, nähes vaid kuud.

eile minust
insener ei hiilganud
ei olnud kuulda
hiilgavat muusikut


tänagi
reisima ei läinud
ega kirjutanud
järgmist novelli

ehk homme
säran ma
kõigi seas
kellenagi

ma ei usu
et sellest unest
ja tundest
pääsen

ma vaid ulbin
mööda jõge
edasi-tagasi
väljapääsud maha magasin

punkt
punkt
punkt
enter

ma vihkan kõike,

mis on ümber,

ja mu sees,

kõike vihkan ma.

ma ei tea,

kuidas ma suudan,

niivõrd palju,

vihata,

tundmata viha.

omavoliline surm on patt,

ja patt on tabuu.

tabuu on keelatud,

ent keelde me ei järgi.

järelikult pole surm patt,

ja patt pole tabuu,

nii et patusta,

sest pole tabuusid,

on vaid patud.

kas vahel leiad end,

kosmose poole,

pilku hoidmas?

kosmos,

täis tähti ja sõpru,

piimateegi,

millel tantsime.

kuid suur pauk,

mis me maailma lõi,

lõi ka sind.

sa oled kübeke,

universumist,

ja universum,

on kübeke sinust.

sa oled mina,

mina olen sina,

me oleme kõik,

ja kõik on meie.

vabandan,

kui genereerida,

ma lauseid ei suuda,

süda jookseb verd,

kui sõnu lausun.

ma ei ole kindel kes ma olen,

mida ma teen,

kuhu ma olen,

miks ma olen.  

ai.

ma.

kes olen mina?

olen kõik,

ja mitte miski.

mina.

mis on minus?

minus on kõik,

ja mitte miski.

mina ise.

kus olen mina?

olen kõikjal,

ja mitte kuskil.

mul oli tammepuidust uks,

kriime täis ja mädanenud,

ent hoidis tuult ja vihma,

maja rüüstamast.

tihti mõtlesin,

et oh, isa,

miks seda ei vaheta,

see ju jõle.

kuid siis nägin,

kuidas sõjas käinud paps,

kalmistul nutma puhkes,

kui ta paarimees mateti.

siis mõistsin ma,

et uks kui elukogenud inimene,

väliselt arme täis ja närune vana,

seest kui veneaegne lokomotiiv.

ela hetkes,
ning ela,
ära sure,
lihtsalt ela.

oleksin kui,

kõikjal olnud,

ning mitte kuskile jõudnud.

liikuvalt,

stationaarne.

raugelt,

tasane.

erksalt,

hämar.

olen iseenda paradoks.

kui kevadtuul,
sind ümber puhub,
ning sa lehtedele maandud,
sa sünnid taas.

ja lehed sind,
soojalt embavad,
kui ühte neist,
sest lebad maas.

ent sa pole leht,
ei, ei ole leht,
oled puu,
lehti kandnud puuraas.

olgu su hing, kas või tühermaa, täis raagus puid, ja vaikust, sa oled kaunis.

olgu su nägu, kas või kaetud verest, meik jookseb maha, ja seguneb, sa oled kaunis.

olgu su hääl, kas või katkine klaver, heli vääralt kõlab, ja kaob, sa oled imeline.

puista hinge,
sõnadena.
kraabi jäägid,
ja järjesta.

mis viidingut vaevas,
see oli võigas.
kolekaunis valu,
hinge kriipis.

öö on pime,
täis valgust.
ei mõista,
ei tea.

palju kauneid viirastusi,
ammendasid end.
laias ilmas leidus neid,
uimaste ja erksatena,
nukrate ja rõõmsatena.

ainult üks neist vaikis,
ihaldas vaikust.
taevasinises voodilinas,
ainult inglilaulu hümises.

mustreid mitmeid,
ilmekas vaid mõni neist.
norgu pead ei lasknud,
doonau kallas kaunis ootamas.

mustikakarva karvatuust,
kes ei olnud lihast ja luust,
ega kirsipuust,
ei sõnagi väljunud ta suust,
ei teinud välja ta tähtedest ja kuust,
ega millestki muust,
vaid silmas oma maasikavärvi juust.

leevike kaotas pesa,
ei leidnud seda.
mitte keegi,
ei tundnud teda.

kukkuda oli valus,
peale kõike seda,
mida ta talus.
kuid tiivad tal,
iidses metsasalus,
ei kadunud.
kätt ta palus,
selle andis.

elu on ilus,
ära usu muusse,
peale ilu.

kui aga,
värve ei näe,
hakkab hingel vilu.

Keha, mis valmind',
tossust ja tuhast.
Kõnnid ringi,
otsid kohta puhast.

Nime Sul,
keegi ei mäleta.
Sinu nägu,
näha ei taheta.

Teadmine Sinust,
hoiab hirmu teised.
Sügav Su lehk,
tihtipeale reisib.

Mustas rüüs,
koolnu pulm.
Vikat kõrval,
nimi Sul.. Surm.

Kuidas tegutseda,
kui midagi teha ei saa?
Kuidas mõista,
mõistmatut?

Kuidas näha,
nähtamatut?
Kuidas kuulda,
kuuldamatut?

Kuidas tunda,
tundetust?
Kuida öelda,
öeldamatut?

Kõike seda,
mida teha ei saa,
saab teha,
seda kõike.

Kuidas mitte tegutseda,
kui midagi teha saab?
Kuidas mitte mõista,
mõistlikkust?

Kuidas mitte näha,
nähtavat?
Kuidas mitte kuulda,
kuuldavat?

Kuidas mitte tunda,
tundlikkust?
Kuidas mitte öelda,
öeldavat?

Seda kõike,
mida teha saab,
kõike seda,
mida teha ei saa.

Tule,
kallim.
Las ma,
selle sulle,
lõhki seletan.

Oli aasta,
või paar tagasi,
kui maru põud,
riivas maad,
ja me südameid.

Ma ei jooksnud,
ega põgenenud.
Ma ei osand',
muud kui,
sulguda.

Kahju vaid,
et olid nii,
käed rüppes,
valides uut vilja,
mida pudruks nosida.

Meenub vaid,
see aprilliöö,
kus Sa,
põlgasid mu hinge,
ning taas kadusid.

Seal ma,
lõplikult mõistsin,
et maru mu sees,
mis hangunud kaua,
põgusaks ei jää...

Inimmass,
hall mass.
Ei mõista,
ei tea.

Monotoonsus,
tume joondus.
Ei jõua,
ei vea.

Valju vaikus,
tühi vaikus.
Ei kuule,
ei kaja.

Inimmass,
tühi mass.
Ei taha,
ei vaja.