mul oli tammepuidust uks,

kriime täis ja mädanenud,

ent hoidis tuult ja vihma,

maja rüüstamast.

tihti mõtlesin,

et oh, isa,

miks seda ei vaheta,

see ju jõle.

kuid siis nägin,

kuidas sõjas käinud paps,

kalmistul nutma puhkes,

kui ta paarimees mateti.

siis mõistsin ma,

et uks kui elukogenud inimene,

väliselt arme täis ja närune vana,

seest kui veneaegne lokomotiiv.