Vihmasabin aknalaual,

Kõnnin talve igavesel haual.

Taevas nii kurb ja hall,

Päikest varjab katkematu pilvevall.

Puud ja maa rohelust täis,

Suvemõtteid leidub kõigi päis.

Suvi kui päästja viimne,

Suhe sellega vägagi intiimne.

Vihma seast leidub vaikust,

Milles armastust luuakse vihatust.

Taevas ja maa, ühtsena,

Loovad pildi väga kena.

Aeg, lendleb ja möödub,

aastatagune värske mälestus.

Elu, vaikselt suubub,

iga päev on uus imestus.

Ootad põnevusega homset,

näha seda, mis rõõmu toob.

Samaaegselt igatsed eilset,

head tuju see ju loob.

Päike taas loojunud,

taevas ja meri sulavad.

Ning nagu ma soovinud,

Su naer ja hääl mu peas kõlavad.

rahu,
vihm ja öö,
pole veel hommik,
kuid juba ootab töö.

liitu taevaga,
ühine pilvedega.
ei hoia elust kinni,
ainult end kulbiga segad.

miski mõttekambris,
kuskil nurgas.
ei suuda seda leida,
paksult sitta täis on see urgas.

kas see on kõik,
ongi nüüd sedasi?
muud midagi,
liigun veelgi edasi.

you're a pleasant sight,
the color of your eyes is just right.
you are my daily sunlight,
that's why i hold you so tight.

the fragrance on wear,
it's captivating, i swear.
the clouds apart i tear,
so the summer you'd hear.

that place in my mind,
to your name is signed.
you're just a different kind,
one that is hard to find.

je t'aime.