Tule,
kallim.
Las ma,
selle sulle,
lõhki seletan.

Oli aasta,
või paar tagasi,
kui maru põud,
riivas maad,
ja me südameid.

Ma ei jooksnud,
ega põgenenud.
Ma ei osand',
muud kui,
sulguda.

Kahju vaid,
et olid nii,
käed rüppes,
valides uut vilja,
mida pudruks nosida.

Meenub vaid,
see aprilliöö,
kus Sa,
põlgasid mu hinge,
ning taas kadusid.

Seal ma,
lõplikult mõistsin,
et maru mu sees,
mis hangunud kaua,
põgusaks ei jää...