ma vihkan kõike,

mis on ümber,

ja mu sees,

kõike vihkan ma.

ma ei tea,

kuidas ma suudan,

niivõrd palju,

vihata,

tundmata viha.

omavoliline surm on patt,

ja patt on tabuu.

tabuu on keelatud,

ent keelde me ei järgi.

järelikult pole surm patt,

ja patt pole tabuu,

nii et patusta,

sest pole tabuusid,

on vaid patud.

kas vahel leiad end,

kosmose poole,

pilku hoidmas?

kosmos,

täis tähti ja sõpru,

piimateegi,

millel tantsime.

kuid suur pauk,

mis me maailma lõi,

lõi ka sind.

sa oled kübeke,

universumist,

ja universum,

on kübeke sinust.

sa oled mina,

mina olen sina,

me oleme kõik,

ja kõik on meie.

vabandan,

kui genereerida,

ma lauseid ei suuda,

süda jookseb verd,

kui sõnu lausun.

ma ei ole kindel kes ma olen,

mida ma teen,

kuhu ma olen,

miks ma olen.  

ai.

ma.

kes olen mina?

olen kõik,

ja mitte miski.

mina.

mis on minus?

minus on kõik,

ja mitte miski.

mina ise.

kus olen mina?

olen kõikjal,

ja mitte kuskil.

mul oli tammepuidust uks,

kriime täis ja mädanenud,

ent hoidis tuult ja vihma,

maja rüüstamast.

tihti mõtlesin,

et oh, isa,

miks seda ei vaheta,

see ju jõle.

kuid siis nägin,

kuidas sõjas käinud paps,

kalmistul nutma puhkes,

kui ta paarimees mateti.

siis mõistsin ma,

et uks kui elukogenud inimene,

väliselt arme täis ja närune vana,

seest kui veneaegne lokomotiiv.