kui kaminakuma,
sooja ja pehmet õhkab,
leia end siis,
taevalaotuse all.

sest talveõhk,
krõbe ja siid,
su ninasõõrme jõuab,
nohu vapralt sõuab.

suvi ei tea,
oma sooja ja lämbega,
millest ilma jääb -
talveõhtust.