minust sai sina,
sind enda sees näen.
iga kord värinas,
kodust ära minnes.

sa hoiatasid mind,
et hoia end sellest.
kuid ei võtnud kuulda,
kahjuks taas.

vabandust,
et ma kuulda ei võtnud.
kuid miski ütleb,
et parem ongi.

surm kipub alatihti mu ligi,
voolab mu hinges külmavõitu higi.

tuul mööda puhub kui ümbritsev elu,
meelt ei köida reedese õhtu kirgas melu.

kikivarvul tänava otsa end vean,
taaskord tühje plaane endale sean.

puud mu silmis süsimustad varjud,
peaene kallis, miks nii süngelt karjud?

kuulen rakse kaelas ja seljas,
rinnuvalu täna kolmas või neljas.

kreemja sapiga taskuid täidan,
teadmatusest oma maailmas väidan.

ei märka ma empaatiat ja muud,
rahutult uinun, nähes vaid kuud.