kolmkümmend kuus,
erinevat tunnet,
mida leidub,
raagus puus.

kakskümmend neli,
pikka tundi,
kellest väljub,
kriiskav heli.

kaheksa,
tundmatut lindu,
kes lennus,
meeletult indu.

üks,
pimeduseloor,
millega koos,
põrgu segakoor.

i'm going
to drown
myself
in with
your sorrow

i'm willing
to draw
you
with the
sound of horror

i'm seeing
to hang
them
all with
nooses narrow

i became tired,
from knowing,
more than,
I could,
apprehend.

and the night,
was
full,
of liars,
and thieves.

but the way,
the wind spoke,
was simply,
a way to,
express oneself.

or will the,
nosebleed still,
go on,
and fill my hands,
with wine.

if you would,
go,
then i would,
sit down,
and drink tea.

südamel ma,
lasin pumpata.
ei verevool mind,
suuda üle trumbata.

kaks klaasi veini,
üksikule.
kaminas vaid,
süütaks tule.

viis minutit,
peale südaööd.
aeg on,
teha uimast tööd.

ana,
ta šovinist mu peas,
totalitaarne diktatuur,
kõik mõtted hanereas.

mia,
bipolaarne veidrik,
krõbe kunstnik,
miski eluheidik.

bed,
lakkamatu tahe,
pornograafiline jätkusuutlikkus,
õhkõrn on kõigega vahe.

pajata mulle,
oma hinge siidist.
kui vaja,
õmbleme uue niidist.

paljasta end,
hapras valguses.
nagu sa tegid,
seda kõige alguses.

nalja viska,
kui on soovi.
püüan kinni,
ja lukustan hoovi.

kord tundsin meest,
taksist ta oli.
sõidusuund,
tema vaba voli.

seljas tal,
nahktagi.
enamasti pea kohal,
autolagi.

ent küsis mult,
kuhu minna.
viipasin suunda,
''ehk sinna''.

küttis pedaali,
kiiruseni sada.
liugles mööda,
asfaltrada.

möödusime,
pargist kahest.
läbi sõitsime,
peenravahest.

ühel hetkel,
foori taga.
küsis mult
''ega sa maga?''

eitasin,
pole ju unes.
muigas ta,
säärast näha oli jumes.

ühel hetkel,
lõppes sõit.
kodus olin,
milline ajavõit.

mulle vaid,
naeratas ta.
''sul tuleb kena õhtu,
minul ka.''

see oli viimane kord,
kui nägin teda.
sest õnnetust pealt,
ma nägin seda.

her eyes,
were glooming,
from the thought,
of us blooming.

her lips,
were bitten,
by the way,
the candles were litten.

her heart,
was racing,
because i,
was the one chasing.

Kaugele Sa näed,
kui uduloor silme ees?
Kas leiad kodutee,
kui see Su enda sees?

Millal asud teele,
kui aeg on peatunud?
Millal sammud Sa,
kui lootus minema uhtunud?

Kuhu jõuad Sa,
kui lõpp on alles algus?
Kelle leiad sealt,
kui ümber vaid päevavalgus?

Kui saad kõik mis tahad,
mitte mis vajad,
langevad kõik,
purunematud majad,
upuvad kõik,
tühjad pajad,
kaovad kõik,
tuntud rajad,
vaikivad kõik,
õnne kajad,
kaovad kõik,
mitmed ja sajad.

’’Armastada on näha imet, mis on teistele nähtamatu.’’

Oli sügis,

Tumehall.

Pargi ateljees,

Sügisball.

Möödus minust,

Inimmeri.

Minu sees,

Kees veri.

See mass,

Monotoon.

Puudus sellel,

Kunstisoon.

Vihmasajus ise,

Seisin.

Tühjust vaid,

Eest ma leidsin.

Ent siis,

Valgus.

Kas ongi see uue,

Algus?

Teiste seas,

Keegi.

Säras kaunilt,

...veelgi

Temast õhkus,

Empaatia.

Taandus minust,

...apaatia.

Ta juus,

Kastanpruun.

Silmade toon,

Monsuun.

Möödus minust,

Hetkes.

Mis pikkamisi,

...lõppes.

Meie pilgud,

Ristusid.

Hinged vastastikku,

Viskusid.

Süda rütmi,

Unustas.

Tema hing mu,

Elustas.

Järgi talle vaatasin,

...kaua.

Vihm kadus maasse,

...oma hauda.

See emotsioon,

Tundeline.

Ehk hetkeks end näitas..

..ARMASTUS?!

Kõik,
see nõelab mind.
Pilvine,
mu jalgealune pind.

Toas,
kus uksi pole.
Nähtamatu,
hirmus ja kole.

Tuul,
minust mööda puhub.
Hirm,
mu nahale uhub.

Vaikuses,
mu hääl kajata.
Aknaid,
siia ei rajata.

Mina,
kaon sinna tuppa.
Ei saa,
enam kunagi nutta.

Sinus leidsin toe,
mu silmi nüüd loe.
embusesse poe,
elavalt soe.

Anna oma käsi,
seda ei räsi,
ära väsi,
Sind ei käsi.

Mu nime tea,
ole nii hea,
mind kaasa vea,
lubadusi pea.

Istusime Doonau kaldal,
ja rääkisime.
Käsikäes murul,
me üksteist vaatasime.

Tundsin Su lõhna,
enda küljes.
Su huulte mekk,
mu keelel levis.

Avasid oma suu,
vaikselt sõnutsesid.
Kõik, mis kuulsin,
oli rõõm.

Kas kuuled,
mu häält?
Oo, kallis,
leia mind.

Kaugel Sa,
triivind' oled?
Las ma Sind,
maale tirin.

Kuna me,
taas lendleme?
Inglisuled mul,
maha pudenenud.

katkine inimkest,
milles paikneb,
tuhastunud hing,
on siin.

tühine emotsioon,
mis köidab,
halli massi,
on siin.

eraklik olek,
mida katab,
ööpimedus,
on siin.

küünlaleek,
mis põles,
küünlaalusel,
oli siin.

nurga taga,
puhub sügistuul.
taevas,
lendab talvekuul.

metsas,
lörtsub muld.
sügaval meres,
särab kuld.

maailmas,
karjub demokraatia.
hinges,
nutab apaatia.

Sünge lehk,
mis elul,
jätab jälje,
igapäeva menul.

Ei tunne,
seda igaüks,
mitte iga,
idiootne kehkenpüks.

Selle eest,
ei rooma,
vaid seistes,
vajud kooma.

Ja kui,
kaob see,
siis hülga,
endine tee.

Säärane ving,
mis pea kohal.
See paitav hing,
õhku hõivab.

Tühi ruum,
üksi siin.
Olen kõige tuum,
enda galaktika.

Vahva küll,
varje silmitsen.
Vaat et idüll,
kui nad peatuvad.

I sat,
on my window sil,
and as so,
the sun set over the hill.

The first,
rays fo day,
graced my face,
nothing more to say.

The strees,
dead as midnight,
soon filled with souls,
for another day to fight.

The birds,
singing in a choir,
inside me lit,
a lively fire.

My tea,
cold as stone,
the best friend,
here on earth, all alone.

I sat,
on my window sil,
waiting to fall,
my destiny to fulfill.

inimesed,

on katkuks,

ebavajalikud,

ühiskonna jätkuks.

that is all.

and,
as the seconds passed,
everything,
non-apart,
became true,
for I,
and my time,
was,
now due.

it may be,
that summer,
was never meant,
for rest.

it may be,
shallow souls,
are simply,
locks unopened.

it may be,
i am,
nothing worth,
to see.

Emptiness,
the gray sand dunes,
where the elderly,
feed on prunes,
and tea.

Soullessness,
the waterless ocean,
where the fish,
on each other lean,
and rot.

Lovelessness,
the dead heart,
where the blood,
still flows to part,
and dry.

Look into the mirror,
what do I see?
A hollow wreck of man,
staring back at me.

Oh, so wretched,
with a crooked smile.
Mesmerized I am,
for a little while.

As days fade,
so do we.
No one in the mirror,
looking back at me.

to live,
is to be,
in near death,
experiences.

to die,
is to be,
in heavenly,
situations.

to stay,
is to be,
died before,
and reborn.

Ma upun,
rannaliival.
Ma surfan,
lennukitiival.

Ma põlen,
vannivees.
Ma päevitan,
Antarktika ees.

Ma pudenen,
pudrupotis.
Ma juurdun,
kartulikotis.

Ei pääse,
ei kao.
Jõudu ei ole,
müüri ei lao.

Ei jookse,
ei peida.
Mind kannab,
ent hauda ei heida.

Ei otsi,
ei jahi.
Kui ma just enam,
otsa ei vahi.

Ei räägi,
ei katsu.
Kui ma ei lähe,
ja minema tatsu.

Ei soovi,
ei taha.
Miks jätta,
kõik maha?

Hingede puiestee,
teistmoodi valguses.
Ei ole see,
mis öö alguses.

Kurjust peitmas,
leida võib varjust.
Kaljust rippumas,
surmatallede karjust.

Üksik tuluke,
särab keset kõike.
Kui kustuks,
poleks stseene võike.

Kestnud nii kaua,
lõppu ei näe.
Kevadele ulatan,
päästva käe.

Päike end peidab,
näen vaid pilvi.
Kuuvalges,
kissitan silmi.

Õrn soe tuuleiil,
hetkeks paitab nägu.
Suvised mälestused,
kui kukub üksik kägu.

Even the,
darkest days,
can go,
many ways.

Even my,
hopeless mind,
can be,
forever kind.

Even your,
loving embrace,
can lose,
its' sacred place.

Even our,
fierce romance,
can get,
torn apart.

Even the,
brightest days,
can go,
many ways.

Veri,
Mis su käsi katab.
Kurbus,
Mis su hinge matab.

Pisarad,
Mis voolavad ojana.
Silmad,
Peegelduvad mõttekojana.

Hääl,
Valuliselt väriseb see.
Teadmine,
Et see pole õige tee.

Võibolla,

see ongi lõpp.

Võibolla,

saab otsa õhk.

Võibolla,

kustub hingetuli.

Võibolla,

vaikib pea.

Võibolla,

sulen silmad.

Võibolla,

see ongi lõpp.

the echo of silence,
in my general direction.
screaming belief,
of endless affection.

the cries of the diseased,
from six feet under.
only silenced by,
the roaring thunder.

the slurry of words,
all of which depressing.
as merely existence,
is beyond aggrivating.

Akna juures,
paiknesin.
Varakevadine aeg,
päikesepaiste.

Päikesekiired,
langesid mu käele.
Tundsin suve,
enda südames.

Avasin akna,
tuul sisse puhus.
Jahe õhk,
see paitas mu põske.

Kujuta suvehommikut,

Kus udu veel habras,

Maa kaste alla mattunud,

Õhk kütkestav ja jahe.

Kujuta suvepäeva,

Kus päike säramas taevas,

Kuumus sulatamas merd,

Elu kirevam kui tuli.

Kujuta suveõhtut,

Kus taevas värvides,

Lõke praksub ja leeke lööb,

Ning elu öösse sujub.

Tuikusin metsas,
mitte ükski mure ei vaevand'.
Lamasin sambla seas,
vaatasin pilvist taevast.

Hulpisin maailmameres,
hoovus mind kandis.
Ujusin kalade keskel,
kuniks olin põhjas.

Lendasin taevas,
pilvedest läbi rebisin.
Kukkusin läbi kõige,
murdus viimnegi elu mu sees.

Kui õues sadas lumi,
Väsind’ mu keha oli.
Hing sellel küüsis räsitud,
Mil puudus vaba voli.

Ning ümber oli rõõm,
Seest vaid surnud olin.
Maailm mu eest jooksis,
Kui selle keskele tulin.

Ja vein otsa saand’,
Kõhklemata tekkis janu.
Iga viimne hingetõmme,
Vähendas vähest vastupanu.

Kui taevast kattis pimedus,
Sai minust Saatana lelu.
Aga mis seal salada,
Selline kord on elu.

The razor,
Which dug deeper,
Than any before.

Deeper,
Than any feeling,
Which I adore.

Cutting my skin,
Which now bleeds,
In amounts galore.

Tahan ulpida enda veres,
Uppuda sügavas masendusmeres.
Langeda alla valude taevast,
Põleda lõkke kustumatust vaevast.

Soovin puruneda kui klaas,
Puhuda endast viimane hingeraas.
Kõduneda ühte Eestimaaga,
Lõpetada enda pisarate saaga.

Vajan vihma enda laibal,
Pühika jalgu põrgu vaibal.
Näha hinge hapralt rappumas,
Elu enda ümbert lahkumas.

Üksnes hing,
Mida põimida,
Maa ja taevaga,
Jättes keha,
Võttes hinge.

Ainult nimi,
Mida laimata,
Enne ja pärast,
Kui koolnud olen,
Ning mädanen maas.

Vähene tüüp,
Keda eirata,
Kõrval ja kaugel,
Jäädes üksi,
Langen mina.

Ma olen,
Kui tükk sütt.
Hõõgun aegamisi,
Kuniks raev minus kustub.

Olen,
Kui sügistuul.
Kannan kaasas lehti ja oksi,
Kuniks nemadki mu juurest lahkuvad.

Olen,
Kui lapsenaer.
Täis rõõmu ja ambitsiooni,
Kuniks elu hammasrataste vahele jään.

Kui petab mind,
Mu enda vaist.
Reedab end,
Proovib ebamaist.

Kui jätab sind,
Su enda vari hall.
Hülgab su,
Upub pilvede all.

Kui lahkuvad,
Me hinged siit.
Kustuvad eluküünlad,
Lõppeb armuliit.

Do you hear,
What minds,
Tell one another,
At times,
Again and again.

So on,
And forth,
When in death,
We only,
Seek more.

Rip me,
Another gash,
Upon my flesh,
Whilst I sing,
Along to the thunder.

Vabandust,
Et siin.
Palun andeks,
Et omaks on piin.

Vabandust palun,
Et ruumi raiskan.
Andestust palun,
Et negatiivsust paiskan.

Vabandan,
Oma eksistentsi eest.
Vabandust,
Et olen.

See talvine imedemaa,
talvine vaikus.
Rohke lumesadu,
mille alla maailm haihtus.

Igat suunda,
Karge tuul puhumas.
Triiviv jääpank,
Mereranda uhtumas.

Pilvine taevavõlv,
Päeval ja ööl.
Päike vaid paitamas,
Kui igaüks meist tööl.
 

The light,
Shining,
In our eyes,
To blind,
grief and sorrow.

The wind,
Blowing,
In our ears,
To silence,
thoughts of horror.

The cold,
Numbing,
Our skin,
To embrace,
Cold touches of winter.