Üks luuletükk minevikust.

Koidukuma,
see õrn valgus.
Nii mõnigi end väljast leiab,
uue tööpäeva algus.

Hiljaaegu,
mõistsin mina.
Kõik on lootusetu,
leidkem mulle surnulina.

Kogu see viin,
mis mul sees.
Ei aita enam raasugi,
mu tundlakatel üle kees.

Ootan tunde,
Su ukse taga.
Lootust ju on,
et Sa ei maga.

Süütan viimase suitsu,
liigun kodu poole, ei tuitsu.
Siis komistan, kukun,
asfalti embuses tunde tukun.

Hiljem avan silmad,
meeled pingel
Seal Sa oled,
mu armas ingel.

Anna omi käe,
'abista end'.
Kuid kas see on tõsi,
või aint mu unelend.

Siis Sa kaod,
ärkan üles.
Kõik oli uni,
mu fantaasiasüles.

Tõusta püüan,
kui ei suuda.
Pisarad ja veri,
need mu seisundit ei muuda.

Ning seal ma suren,
vigane ning loll.
Muutund' kõik oli,
mõttetuks muutunud mu eluroll.

So then,
there I stood.
Syringes full of 'medicine',
I felt like I was Robin Hood.

One pill after another,
selfless torture.
Hoping for something,
possibly a rapture.

I was like poison,
in a pool of water.
Killing off relations,
a bigger ego I gather.

Raindrops falling,
the sound of nature calling.
Wanting to meet,
In a manner real discreet.

Tempted am I,
no reason to lie.
Drowned in rain,
a sanity to maintain.

In a parallel universe,
in an eternal sleep I immerse,
Consisting of memories,
full of friendlies.

i'm fragile,
i'm weak.
standing on the edge,
of a mountain's peak.

full of wanderlust,
want these thoughts to cease.
i'm like a puzzle,
missing a piece.

in the forest,
soaked in rain.
yet i stand,
haven't been slain.

The sky,
A perfect shade of blue.
Meaningful and deep,
A heavenly avenue.

The air,
Seemingly immaculate.
Freshly flowing,
Wanting to circulate.

The rain,
Special to me.
Allows to think,
Gives a reason to be.

Nii ma istusin,
teetass käes.
Päike loojumas,
loodus oma täies väes.

Muusika kõrvi paitas,
lõõgastavama näis.
Kodune paradiis,
see pole vaid meie päis.

Kumavad toonid,
tuppa jõudsid.
Silmi pimestasid,
nende sulgemist nad nõudsid.