südamel ma,
lasin pumpata.
ei verevool mind,
suuda üle trumbata.

kaks klaasi veini,
üksikule.
kaminas vaid,
süütaks tule.

viis minutit,
peale südaööd.
aeg on,
teha uimast tööd.

ana,
ta šovinist mu peas,
totalitaarne diktatuur,
kõik mõtted hanereas.

mia,
bipolaarne veidrik,
krõbe kunstnik,
miski eluheidik.

bed,
lakkamatu tahe,
pornograafiline jätkusuutlikkus,
õhkõrn on kõigega vahe.

pajata mulle,
oma hinge siidist.
kui vaja,
õmbleme uue niidist.

paljasta end,
hapras valguses.
nagu sa tegid,
seda kõige alguses.

nalja viska,
kui on soovi.
püüan kinni,
ja lukustan hoovi.

kord tundsin meest,
taksist ta oli.
sõidusuund,
tema vaba voli.

seljas tal,
nahktagi.
enamasti pea kohal,
autolagi.

ent küsis mult,
kuhu minna.
viipasin suunda,
''ehk sinna''.

küttis pedaali,
kiiruseni sada.
liugles mööda,
asfaltrada.

möödusime,
pargist kahest.
läbi sõitsime,
peenravahest.

ühel hetkel,
foori taga.
küsis mult
''ega sa maga?''

eitasin,
pole ju unes.
muigas ta,
säärast näha oli jumes.

ühel hetkel,
lõppes sõit.
kodus olin,
milline ajavõit.

mulle vaid,
naeratas ta.
''sul tuleb kena õhtu,
minul ka.''

see oli viimane kord,
kui nägin teda.
sest õnnetust pealt,
ma nägin seda.

her eyes,
were glooming,
from the thought,
of us blooming.

her lips,
were bitten,
by the way,
the candles were litten.

her heart,
was racing,
because i,
was the one chasing.

Kaugele Sa näed,
kui uduloor silme ees?
Kas leiad kodutee,
kui see Su enda sees?

Millal asud teele,
kui aeg on peatunud?
Millal sammud Sa,
kui lootus minema uhtunud?

Kuhu jõuad Sa,
kui lõpp on alles algus?
Kelle leiad sealt,
kui ümber vaid päevavalgus?