Kui saad kõik mis tahad,
mitte mis vajad,
langevad kõik,
purunematud majad,
upuvad kõik,
tühjad pajad,
kaovad kõik,
tuntud rajad,
vaikivad kõik,
õnne kajad,
kaovad kõik,
mitmed ja sajad.

’’Armastada on näha imet, mis on teistele nähtamatu.’’

Oli sügis,

Tumehall.

Pargi ateljees,

Sügisball.

Möödus minust,

Inimmeri.

Minu sees,

Kees veri.

See mass,

Monotoon.

Puudus sellel,

Kunstisoon.

Vihmasajus ise,

Seisin.

Tühjust vaid,

Eest ma leidsin.

Ent siis,

Valgus.

Kas ongi see uue,

Algus?

Teiste seas,

Keegi.

Säras kaunilt,

...veelgi

Temast õhkus,

Empaatia.

Taandus minust,

...apaatia.

Ta juus,

Kastanpruun.

Silmade toon,

Monsuun.

Möödus minust,

Hetkes.

Mis pikkamisi,

...lõppes.

Meie pilgud,

Ristusid.

Hinged vastastikku,

Viskusid.

Süda rütmi,

Unustas.

Tema hing mu,

Elustas.

Järgi talle vaatasin,

...kaua.

Vihm kadus maasse,

...oma hauda.

See emotsioon,

Tundeline.

Ehk hetkeks end näitas..

..ARMASTUS?!

Kõik,
see nõelab mind.
Pilvine,
mu jalgealune pind.

Toas,
kus uksi pole.
Nähtamatu,
hirmus ja kole.

Tuul,
minust mööda puhub.
Hirm,
mu nahale uhub.

Vaikuses,
mu hääl kajata.
Aknaid,
siia ei rajata.

Mina,
kaon sinna tuppa.
Ei saa,
enam kunagi nutta.