ehk varsti leian end,
dimensioonist teisest,
kus aeg on nüüd,
lõpmatu aja hüüd.

seal suits ei too,
vähki üht või teist.
seal alkohol mind ihka,
maksa ei vihka.

kõikjal vaid,
mäed ja puud.
ning kes ümber nad,
mind armsamad kallistavad.

ja kui seal,
kord olema peaks,
siis ärge matke mind,
olen laululind.

keha tuhana,
vaid säilida võib seal,
kus veevool mind kannab,
maailmalõpule üle annab.

mu arm,
kena metsatukk,
oh mu kaunis puudekogu,
võrratu looduseke.

kohtle mind täna hellalt,
hoia mind täna kõvasti,
juhata mind täna õigesti,
kaota mind täna vilksamisi.

ja kui on aeg,
siis on õige kell,
täpne moment,
just see hetk.

siis summuta kõik helid,
mata kõik valgus,
varja kõik ilu,
peida kõik salajane.

kui uus päev koidab,
lase päikesel särada läbi enda,
tuulel latvu paitada,
lumel maad katta.

mu arm,
kena metsatukk,
olen su väetis,
nüüd ja igavesti.

aknad kinni,
külm siiski sisse hiilib.
külmavõitu toakeses,
sooja anun.

otsin sooja,
kuuma küünlaketi keskelt.
kuid sellest ei piisa,
külmast kõngen.

ka keev kummelitee,
mind soojaks ei paita.
pagan, värinad jõudsid,
külm on.