Sünge lehk,
mis elul,
jätab jälje,
igapäeva menul.

Ei tunne,
seda igaüks,
mitte iga,
idiootne kehkenpüks.

Selle eest,
ei rooma,
vaid seistes,
vajud kooma.

Ja kui,
kaob see,
siis hülga,
endine tee.

Säärane ving,
mis pea kohal.
See paitav hing,
õhku hõivab.

Tühi ruum,
üksi siin.
Olen kõige tuum,
enda galaktika.

Vahva küll,
varje silmitsen.
Vaat et idüll,
kui nad peatuvad.