viimne luigelaul

see jääb mu viimseks,
viimasena loorberitele puhkema,
sest kirjeldada mõistmatut,
teha ma ei oska.

mu soontest välja voolanud,
sõnad ja read nüüd lõplikult,
tühjast-tähjast kirjutada,
on surnud lehma lüps.

vaatan tagasi kui perioodi,
selles käänulises ja mägises elus,
mil sõnu ritta seades,
end paremini mõista suutsin.

luule pole mõeldud olemas massprodukt,
see peab olema spontaanne emotsioon,
mis ei tule ka parema tahtmise peale,
vaid aint' siis, kui see mõeldud sündima.

sünd ja surm, elu ja olu,
sootuks viimseks ei jää,
taassündi ei toimu,
aga rahus edasi sammumas.

see jääb mu viimseks,
viimseks mis vaja olla,
ärge seda kirjastage,
see pole see, mida vajan.

jäta see, ära hoia endale,
anna mulle ka maitsta,
seda keelatud vilja, mida peidad,
ma tahan tunda vaid.

kas mu sõnad sulle tundmatud,
kas ma räägin mõistatustes,
mida sa lahendada ei oska,
kuigi ma tean, et vastus su ees.

sa võid ju paljajalu läbi laane joosta,
see on vaid rohi ja hein,
mille peal sa trambid ja sammud,
jätad jalajälgi mööda teed.

aga jäta asi igavikku, see pole tähtis,
ausalt, kellele vaja seda tüli ja lärmi,
see on nii vanaviisi, tavaviisi,
las olla ja ununeda.

täna lehes kurioosne lugu,
enesemõrv mustamäel:
mees tappis ennast,
kümme aastat kanda saab.

kohtunik hallipäine,
ei mõista, miks süüdistatav lehkab.
aga vang teab, miks ta on nii,
ta on fucking surnud.

riigijurist tuima lihvib,
palk tiksub ja tiksub.
mis talle sellest,
et tema kõrval koolnu vennake.

ja tiritakse surnu kongi,
pekstakse tee peal,
sest ''ta paneb vastu,
ja ei tee koostööd''.

206 luud kongi peab jõudma,
100 tee peale jäi.
vanglaülem need üles korjab,
ja puljongi keedab.

kanda jääb päev ja öö

haara hing ja järgne,
aeg joosta kaugele eemale,
kus võib hetki vaikida,
ning homset mitte karta.

ei mõista täpset teed,
pole seda ega saagi olema,
kuid pärale jõuab see paik,
kas joostes või roomates.

ja kohale jõudes teada,
kus ja kuis jõudnud on,
silm silma vastu jõllitades,
raske uskuda võlu iiristes.

aeg on peatanud end ning vaba on õhk,
lase valla vaim vabaduse sekka,
ära päri ja ela hetkes nii siiras,
pane kasvama õunapuu-kaks.

ent kõik kaunis rahus püsida ei jaksa.

vihma kallab sünge maa kohal,
ka tulekolle endas sooja ei näe,
rohetav aas sopa alla mattub,
meloodia linnulaulus leiab tee vastuoluni.

aegamööda mäetipp purunema raskusest hakkab,
vana väeti maapind ei jaksa kanda teda,
salumets ja kristalljärv mattub udus,
kõuekõmin vakka jääb.

karjeid tervitab üksik vastukaja,
tühi trotsimine aasal vaime ümber ei too,
rada koju valgub silme ees laiali,
karge vaikuse keskel kuulda on hirmu.

(viga)stus

tummine on tund,

valva mu und,

et ma ei kaoks,

et ma ei kardaks.

lumine on õu,

korda oma nõu,

et ma ei unustaks,

et ma ei kordaks.

udune on pea,

ma tegin vea,

et olla segaduses,

et tundmatust kompida.

vaikne on tund,

sega mu und,

et ma ärkaks nüüd,

et see lõppeks nüüd.

hei, kutt,
oota enne kui süstid,
kas mõtled ka enne,
millega sa lustid?

kas sa arvad,
et hero teeb sinust,
järgmise cobaini,
et teen spirit väljub rinnust?

jään ootama su,
herobluusi uut hitti,
mis ilmub posthuumselt,
''what a fucking pity''

kas olla süüdi,
kõige kahtlemises,
kaheldes kõiges,
milles tahetakse süüdi olla?

ära tunne süüd,
süü pole sinu,
pole sinu süü,
et tunned teise süüd.

pole üht,
pole teist,
ei üht ega teist,
ei ole, pole.

kas see on äng,
kergenäoline välk,
mis läbi su keha,
su keha läbib?

kas matta ja nutta,
või nuttes matta?
kui matad nuttes,
siis mata nuttu.

vabanda hinge, pole kerge nii,

pole kerge kütta kustuvat leeki,

kui agoonia röövi,

kui päike ei paita,

kui uni lakkanud kaitsmast.

vabanda meelt, räige olla on,
soojus käsi ei sulata,
sest pakane ja pikk on öö,
sest kõrged ja laiad on lained,
sest kiire ja lakkamatu on rütm.

vabandust palun, ei oska ilma,

mõte sööbib vaid sees,

ehk hingemine kergeneb,

ehk hirm taas laakab,

ehk ilu lahvatab..

ehk varsti leian end,
dimensioonist teisest,
kus aeg on nüüd,
lõpmatu aja hüüd.

seal suits ei too,
vähki üht või teist.
seal alkohol mind ihka,
maksa ei vihka.

kõikjal vaid,
mäed ja puud.
ning kes ümber nad,
mind armsamad kallistavad.

ja kui seal,
kord olema peaks,
siis ärge matke mind,
olen laululind.

keha tuhana,
vaid säilida võib seal,
kus veevool mind kannab,
maailmalõpule üle annab.

mu arm,
kena metsatukk,
oh mu kaunis puudekogu,
võrratu looduseke.

kohtle mind täna hellalt,
hoia mind täna kõvasti,
juhata mind täna õigesti,
kaota mind täna vilksamisi.

ja kui on aeg,
siis on õige kell,
täpne moment,
just see hetk.

siis summuta kõik helid,
mata kõik valgus,
varja kõik ilu,
peida kõik salajane.

kui uus päev koidab,
lase päikesel särada läbi enda,
tuulel latvu paitada,
lumel maad katta.

mu arm,
kena metsatukk,
olen su väetis,
nüüd ja igavesti.

aknad kinni,
külm siiski sisse hiilib.
külmavõitu toakeses,
sooja anun.

otsin sooja,
kuuma küünlaketi keskelt.
kuid sellest ei piisa,
külmast kõngen.

ka keev kummelitee,
mind soojaks ei paita.
pagan, värinad jõudsid,
külm on.