Ei pääse,
ei kao.
Jõudu ei ole,
müüri ei lao.

Ei jookse,
ei peida.
Mind kannab,
ent hauda ei heida.

Ei otsi,
ei jahi.
Kui ma just enam,
otsa ei vahi.

Ei räägi,
ei katsu.
Kui ma ei lähe,
ja minema tatsu.

Ei soovi,
ei taha.
Miks jätta,
kõik maha?

Hingede puiestee,
teistmoodi valguses.
Ei ole see,
mis öö alguses.

Kurjust peitmas,
leida võib varjust.
Kaljust rippumas,
surmatallede karjust.

Üksik tuluke,
särab keset kõike.
Kui kustuks,
poleks stseene võike.

Kestnud nii kaua,
lõppu ei näe.
Kevadele ulatan,
päästva käe.

Päike end peidab,
näen vaid pilvi.
Kuuvalges,
kissitan silmi.

Õrn soe tuuleiil,
hetkeks paitab nägu.
Suvised mälestused,
kui kukub üksik kägu.

Even the,
darkest days,
can go,
many ways.

Even my,
hopeless mind,
can be,
forever kind.

Even your,
loving embrace,
can lose,
its' sacred place.

Even our,
fierce romance,
can get,
torn apart.

Even the,
brightest days,
can go,
many ways.

Veri,
Mis su käsi katab.
Kurbus,
Mis su hinge matab.

Pisarad,
Mis voolavad ojana.
Silmad,
Peegelduvad mõttekojana.

Hääl,
Valuliselt väriseb see.
Teadmine,
Et see pole õige tee.

Võibolla,

see ongi lõpp.

Võibolla,

saab otsa õhk.

Võibolla,

kustub hingetuli.

Võibolla,

vaikib pea.

Võibolla,

sulen silmad.

Võibolla,

see ongi lõpp.

the echo of silence,
in my general direction.
screaming belief,
of endless affection.

the cries of the diseased,
from six feet under.
only silenced by,
the roaring thunder.

the slurry of words,
all of which depressing.
as merely existence,
is beyond aggrivating.