mustikakarva karvatuust,
kes ei olnud lihast ja luust,
ega kirsipuust,
ei sõnagi väljunud ta suust,
ei teinud välja ta tähtedest ja kuust,
ega millestki muust,
vaid silmas oma maasikavärvi juust.

leevike kaotas pesa,
ei leidnud seda.
mitte keegi,
ei tundnud teda.

kukkuda oli valus,
peale kõike seda,
mida ta talus.
kuid tiivad tal,
iidses metsasalus,
ei kadunud.
kätt ta palus,
selle andis.

elu on ilus,
ära usu muusse,
peale ilu.

kui aga,
värve ei näe,
hakkab hingel vilu.

Keha, mis valmind',
tossust ja tuhast.
Kõnnid ringi,
otsid kohta puhast.

Nime Sul,
keegi ei mäleta.
Sinu nägu,
näha ei taheta.

Teadmine Sinust,
hoiab hirmu teised.
Sügav Su lehk,
tihtipeale reisib.

Mustas rüüs,
koolnu pulm.
Vikat kõrval,
nimi Sul.. Surm.

Kuidas tegutseda,
kui midagi teha ei saa?
Kuidas mõista,
mõistmatut?

Kuidas näha,
nähtamatut?
Kuidas kuulda,
kuuldamatut?

Kuidas tunda,
tundetust?
Kuida öelda,
öeldamatut?

Kõike seda,
mida teha ei saa,
saab teha,
seda kõike.

Kuidas mitte tegutseda,
kui midagi teha saab?
Kuidas mitte mõista,
mõistlikkust?

Kuidas mitte näha,
nähtavat?
Kuidas mitte kuulda,
kuuldavat?

Kuidas mitte tunda,
tundlikkust?
Kuidas mitte öelda,
öeldavat?

Seda kõike,
mida teha saab,
kõike seda,
mida teha ei saa.

Tule,
kallim.
Las ma,
selle sulle,
lõhki seletan.

Oli aasta,
või paar tagasi,
kui maru põud,
riivas maad,
ja me südameid.

Ma ei jooksnud,
ega põgenenud.
Ma ei osand',
muud kui,
sulguda.

Kahju vaid,
et olid nii,
käed rüppes,
valides uut vilja,
mida pudruks nosida.

Meenub vaid,
see aprilliöö,
kus Sa,
põlgasid mu hinge,
ning taas kadusid.

Seal ma,
lõplikult mõistsin,
et maru mu sees,
mis hangunud kaua,
põgusaks ei jää...