mul oli tammepuidust uks,

kriime täis ja mädanenud,

ent hoidis tuult ja vihma,

maja rüüstamast.

tihti mõtlesin,

et oh, isa,

miks seda ei vaheta,

see ju jõle.

kuid siis nägin,

kuidas sõjas käinud paps,

kalmistul nutma puhkes,

kui ta paarimees mateti.

siis mõistsin ma,

et uks kui elukogenud inimene,

väliselt arme täis ja närune vana,

seest kui veneaegne lokomotiiv.

ela hetkes,
ning ela,
ära sure,
lihtsalt ela.

oleksin kui,

kõikjal olnud,

ning mitte kuskile jõudnud.

liikuvalt,

stationaarne.

raugelt,

tasane.

erksalt,

hämar.

olen iseenda paradoks.

kui kevadtuul,
sind ümber puhub,
ning sa lehtedele maandud,
sa sünnid taas.

ja lehed sind,
soojalt embavad,
kui ühte neist,
sest lebad maas.

ent sa pole leht,
ei, ei ole leht,
oled puu,
lehti kandnud puuraas.

olgu su hing, kas või tühermaa, täis raagus puid, ja vaikust, sa oled kaunis.

olgu su nägu, kas või kaetud verest, meik jookseb maha, ja seguneb, sa oled kaunis.

olgu su hääl, kas või katkine klaver, heli vääralt kõlab, ja kaob, sa oled imeline.

puista hinge,
sõnadena.
kraabi jäägid,
ja järjesta.

mis viidingut vaevas,
see oli võigas.
kolekaunis valu,
hinge kriipis.

öö on pime,
täis valgust.
ei mõista,
ei tea.

palju kauneid viirastusi,
ammendasid end.
laias ilmas leidus neid,
uimaste ja erksatena,
nukrate ja rõõmsatena.

ainult üks neist vaikis,
ihaldas vaikust.
taevasinises voodilinas,
ainult inglilaulu hümises.

mustreid mitmeid,
ilmekas vaid mõni neist.
norgu pead ei lasknud,
doonau kallas kaunis ootamas.