eile minust
insener ei hiilganud
ei olnud kuulda
hiilgavat muusikut


tänagi
reisima ei läinud
ega kirjutanud
järgmist novelli

ehk homme
säran ma
kõigi seas
kellenagi

ma ei usu
et sellest unest
ja tundest
pääsen

ma vaid ulbin
mööda jõge
edasi-tagasi
väljapääsud maha magasin

punkt
punkt
punkt
enter

ma vihkan kõike,

mis on ümber,

ja mu sees,

kõike vihkan ma.

ma ei tea,

kuidas ma suudan,

niivõrd palju,

vihata,

tundmata viha.

omavoliline surm on patt,

ja patt on tabuu.

tabuu on keelatud,

ent keelde me ei järgi.

järelikult pole surm patt,

ja patt pole tabuu,

nii et patusta,

sest pole tabuusid,

on vaid patud.

kas vahel leiad end,

kosmose poole,

pilku hoidmas?

kosmos,

täis tähti ja sõpru,

piimateegi,

millel tantsime.

kuid suur pauk,

mis me maailma lõi,

lõi ka sind.

sa oled kübeke,

universumist,

ja universum,

on kübeke sinust.

sa oled mina,

mina olen sina,

me oleme kõik,

ja kõik on meie.

vabandan,

kui genereerida,

ma lauseid ei suuda,

süda jookseb verd,

kui sõnu lausun.

ma ei ole kindel kes ma olen,

mida ma teen,

kuhu ma olen,

miks ma olen.  

ai.

ma.

kes olen mina?

olen kõik,

ja mitte miski.

mina.

mis on minus?

minus on kõik,

ja mitte miski.

mina ise.

kus olen mina?

olen kõikjal,

ja mitte kuskil.