vabanda hinge, pole kerge nii,

pole kerge kütta kustuvat leeki,

kui agoonia röövi,

kui päike ei paita,

kui uni lakkanud kaitsmast.

vabanda meelt, räige olla on,
soojus käsi ei sulata,
sest pakane ja pikk on öö,
sest kõrged ja laiad on lained,
sest kiire ja lakkamatu on rütm.

vabandust palun, ei oska ilma,

mõte sööbib vaid sees,

ehk hingemine kergeneb,

ehk hirm taas laakab,

ehk ilu lahvatab..

ehk varsti leian end,
dimensioonist teisest,
kus aeg on nüüd,
lõpmatu aja hüüd.

seal suits ei too,
vähki üht või teist.
seal alkohol mind ihka,
maksa ei vihka.

kõikjal vaid,
mäed ja puud.
ning kes ümber nad,
mind armsamad kallistavad.

ja kui seal,
kord olema peaks,
siis ärge matke mind,
olen laululind.

keha tuhana,
vaid säilida võib seal,
kus veevool mind kannab,
maailmalõpule üle annab.

mu arm,
kena metsatukk,
oh mu kaunis puudekogu,
võrratu looduseke.

kohtle mind täna hellalt,
hoia mind täna kõvasti,
juhata mind täna õigesti,
kaota mind täna vilksamisi.

ja kui on aeg,
siis on õige kell,
täpne moment,
just see hetk.

siis summuta kõik helid,
mata kõik valgus,
varja kõik ilu,
peida kõik salajane.

kui uus päev koidab,
lase päikesel särada läbi enda,
tuulel latvu paitada,
lumel maad katta.

mu arm,
kena metsatukk,
olen su väetis,
nüüd ja igavesti.

aknad kinni,
külm siiski sisse hiilib.
külmavõitu toakeses,
sooja anun.

otsin sooja,
kuuma küünlaketi keskelt.
kuid sellest ei piisa,
külmast kõngen.

ka keev kummelitee,
mind soojaks ei paita.
pagan, värinad jõudsid,
külm on.

kui kaminakuma,
sooja ja pehmet õhkab,
leia end siis,
taevalaotuse all.

sest talveõhk,
krõbe ja siid,
su ninasõõrme jõuab,
nohu vapralt sõuab.

suvi ei tea,
oma sooja ja lämbega,
millest ilma jääb -
talveõhtust.

minust sai sina,
sind enda sees näen.
iga kord värinas,
kodust ära minnes.

sa hoiatasid mind,
et hoia end sellest.
kuid ei võtnud kuulda,
kahjuks taas.

vabandust,
et ma kuulda ei võtnud.
kuid miski ütleb,
et parem ongi.

surm kipub alatihti mu ligi,
voolab mu hinges külmavõitu higi.

tuul mööda puhub kui ümbritsev elu,
meelt ei köida reedese õhtu kirgas melu.

kikivarvul tänava otsa end vean,
taaskord tühje plaane endale sean.

puud mu silmis süsimustad varjud,
peaene kallis, miks nii süngelt karjud?

kuulen rakse kaelas ja seljas,
rinnuvalu täna kolmas või neljas.

kreemja sapiga taskuid täidan,
teadmatusest oma maailmas väidan.

ei märka ma empaatiat ja muud,
rahutult uinun, nähes vaid kuud.