hei, kutt,
oota enne kui süstid,
kas mõtled ka enne,
millega sa lustid?

kas sa arvad,
et hero teeb sinust,
järgmise cobaini,
et teen spirit väljub rinnust?

jään ootama su,
herobluusi uut hitti,
mis ilmub posthuumselt,
''what a fucking pity''

kas olla süüdi,
kõige kahtlemises,
kaheldes kõiges,
milles tahetakse süüdi olla?

ära tunne süüd,
süü pole sinu,
pole sinu süü,
et tunned teise süüd.

pole üht,
pole teist,
ei üht ega teist,
ei ole, pole.

kas see on äng,
kergenäoline välk,
mis läbi su keha,
su keha läbib?

kas matta ja nutta,
või nuttes matta?
kui matad nuttes,
siis mata nuttu.

vabanda hinge, pole kerge nii,

pole kerge kütta kustuvat leeki,

kui agoonia röövi,

kui päike ei paita,

kui uni lakkanud kaitsmast.

vabanda meelt, räige olla on,
soojus käsi ei sulata,
sest pakane ja pikk on öö,
sest kõrged ja laiad on lained,
sest kiire ja lakkamatu on rütm.

vabandust palun, ei oska ilma,

mõte sööbib vaid sees,

ehk hingemine kergeneb,

ehk hirm taas laakab,

ehk ilu lahvatab..

ehk varsti leian end,
dimensioonist teisest,
kus aeg on nüüd,
lõpmatu aja hüüd.

seal suits ei too,
vähki üht või teist.
seal alkohol mind ihka,
maksa ei vihka.

kõikjal vaid,
mäed ja puud.
ning kes ümber nad,
mind armsamad kallistavad.

ja kui seal,
kord olema peaks,
siis ärge matke mind,
olen laululind.

keha tuhana,
vaid säilida võib seal,
kus veevool mind kannab,
maailmalõpule üle annab.

mu arm,
kena metsatukk,
oh mu kaunis puudekogu,
võrratu looduseke.

kohtle mind täna hellalt,
hoia mind täna kõvasti,
juhata mind täna õigesti,
kaota mind täna vilksamisi.

ja kui on aeg,
siis on õige kell,
täpne moment,
just see hetk.

siis summuta kõik helid,
mata kõik valgus,
varja kõik ilu,
peida kõik salajane.

kui uus päev koidab,
lase päikesel särada läbi enda,
tuulel latvu paitada,
lumel maad katta.

mu arm,
kena metsatukk,
olen su väetis,
nüüd ja igavesti.

aknad kinni,
külm siiski sisse hiilib.
külmavõitu toakeses,
sooja anun.

otsin sooja,
kuuma küünlaketi keskelt.
kuid sellest ei piisa,
külmast kõngen.

ka keev kummelitee,
mind soojaks ei paita.
pagan, värinad jõudsid,
külm on.

kui kaminakuma,
sooja ja pehmet õhkab,
leia end siis,
taevalaotuse all.

sest talveõhk,
krõbe ja siid,
su ninasõõrme jõuab,
nohu vapralt sõuab.

suvi ei tea,
oma sooja ja lämbega,
millest ilma jääb -
talveõhtust.