haara hing ja järgne,
aeg joosta kaugele eemale,
kus võib hetki vaikida,
ning homset mitte karta.
ei mõista täpset teed,
pole seda ega saagi olema,
kuid pärale jõuab see paik,
kas joostes või roomates.
ja kohale jõudes teada,
kus ja kuis jõudnud on,
silm silma vastu jõllitades,
raske uskuda võlu iiristes.
aeg on peatanud end ning vaba on õhk,
lase valla vaim vabaduse sekka,
ära päri ja ela hetkes nii siiras,
pane kasvama õunapuu-kaks.
ent kõik kaunis rahus püsida ei jaksa.
vihma kallab sünge maa kohal,
ka tulekolle endas sooja ei näe,
rohetav aas sopa alla mattub,
meloodia linnulaulus leiab tee vastuoluni.
aegamööda mäetipp purunema raskusest hakkab,
vana väeti maapind ei jaksa kanda teda,
salumets ja kristalljärv mattub udus,
kõuekõmin vakka jääb.
karjeid tervitab üksik vastukaja,
tühi trotsimine aasal vaime ümber ei too,
rada koju valgub silme ees laiali,
karge vaikuse keskel kuulda on hirmu.
No comments:
Post a Comment