viimne luigelaul

see jääb mu viimseks,
viimasena loorberitele puhkema,
sest kirjeldada mõistmatut,
teha ma ei oska.

mu soontest välja voolanud,
sõnad ja read nüüd lõplikult,
tühjast-tähjast kirjutada,
on surnud lehma lüps.

vaatan tagasi kui perioodi,
selles käänulises ja mägises elus,
mil sõnu ritta seades,
end paremini mõista suutsin.

luule pole mõeldud olemas massprodukt,
see peab olema spontaanne emotsioon,
mis ei tule ka parema tahtmise peale,
vaid aint' siis, kui see mõeldud sündima.

sünd ja surm, elu ja olu,
sootuks viimseks ei jää,
taassündi ei toimu,
aga rahus edasi sammumas.

see jääb mu viimseks,
viimseks mis vaja olla,
ärge seda kirjastage,
see pole see, mida vajan.